Meie väike reisiseltskond leidis reisilaev Monica viimasel hetkel, just vahetult enne väljumist. Igat masti veesõidukeid oli ju Lennusadamas üksjagu, milline aga ootas meid oma pardale? Ning seal ta oligi, mitte just kümnetekiline ookeaniristleja, aga igati ontlik valgete parrastega laev, mille meeskond abivalmilt veel viimaseid inimesi peale aitamas.
Kohe sadamast väljudes saime imetleda hommikust Tallinna vaadet, õrna, juukseid sasivat tuult ja rahulikku merelainet. Olime sattunud Naissaare reisile ühel väga tähtsal päeval. Nimelt toimus saarel sellel päeval Naissaare I laulupidu „Paadi puudutus“. Kõrval lauas tuletasid seda fakti meelde ilusad Prangli koori neiud, kes rõõmsalt, varajasele hommikule vaatamata, laulmisega peale hakkasid.
Laeva puhvetist kohvi tellides, nägime esimest korda ka meie ekskursiooni truud kaaslast. Väikest chihuahuat nimega Brandy. Naissaarele lähemale jõudes silmasime meid ootavat jeepi koos giidiga ning saare paksu männimetsa. Ja juba olimegi end sisse seadnud klassikalisse jeepi. Ekskursioon võis alata! Reisiseltskonna moodustasid kõik tüdrukud, pisike kutsu ja saare kohalik elanik-giid.
Eriti hea emotsiooni andis ekskursiooni algusele see, et giid küsis kohe, kuhu soovime minna ja mis meid huvitab. Meie mehine giid tõesti hoolis, et jääksime jeebi reisiga rahule. Võtsime suuna saare põhjaossa. Looduskaitsealune männimets tundus kaugelolev igapäevasest Tallinna melust. Kas tõesti on selline maagiline paik pealinnale nii lähedal? Ja siis sõitsime läbi Taani kuninga aiast. Saared, pärnad, tammed koos rikkaliku õitseva alustaimestikuga lõid imeilusa atmosfääri. Kuningatütrele tõepoolest sobilik paik.
Naissaare ekskursioon viis meid ka tuletorni tippu
Esimene jalgade sirutus tehti Virbi otsal, saare kõige põhjapoolsemal nukil. Saime teada, et merre ulatuv maaribake muudab oma suunda vastavalt tuultele. Seejärel sõitsime paarkümmend meetrit edasi, Naissaare tuletorni juurde. 45 meetrit kõrge majakas on alt valge, ülevalt punane. Kontrastne sinise taeva ning tumerohelise metsa taustal. Meie võtsime ette ka tuletorni tippu ronimise.
Majaka ukse avas majakavahi Nikolai naine. Raudtrepp tippu oli üsna kõhedust tekitav. Mõtted kõrgusest eemal hoida aitasid ajaloolised pildid seintel. Üles jõudnud, avanes suurepärane vaade. Ühelt poolt paistis Tallinna siluett, teiselt poolt saime silmata Soomet. Ning muidugi Naissaar ise meie all. Üles ronimine oli seda väärt ja enamgi veel.
Järgmine nädal on võimalik lugeda, kuidas me militaarobjekte külastasime ja meremiinide juurest kukeseeni leidsime. Seniks aga, mõnusaid ekskursioonide elamusi!
Vaata pilte all olevast galeriist. Jaga blogipostitust ka sõpradega.
Vaata ekskursioonide pakette siit